Vabakutseline sünoptik Kairo Kiitsaku sõnul on sinivetikaid Peipsi järves, Võrtsjärves ja Pihkva järves. Sotsiaalmeedias on teatatud, et vetikaid on nähtud Rohuküla ja Heltermaa vahel, aga ka Tõrvanina rannas.

Terviseamet andis juba eelmisel nädalal teada, et tuule suuna muutus võib vetika Eesti randadesse tuua. Amet jälgib olukorda ja sinivetikate avastamise korral informeerib rannavaldajat ja vetelpäästet. Sinivetikate avastamisel heisatakse supluskohas kollane lipp.

Kuidas ära tunda?

Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel enne vette minekut vee puhtuses veenduda – sinivetikast annab märku nii kopitanud lõhn, roheliseks värvunud kaldaäär kui kollakas-rohelises vees hõljuvad väikesed helbed, mis vette pistetud oksal püsima ei jää.

Kui suplusvees on avastatud suuremates kogustes potentsiaalselt ohtlikuid sinivetikad, siis tuleb vette minekust hoiduda allergikutel, väikestel lastel ja vanemas eas inimestel. Suplemisel tuleb vältida vee suhu sattumist. Peale suplemist sinivetikatest õitsvas veekogus tuleb pesta ennast duši all ja vahetada ujumisriided.

Mõju inimese tervisele

Sinivetikate mürkide toime võib olla mitmeilmeline. Kõige kergemal kujul põhjustavad nad naha pinnal lööbeid (nn nõgestõbe). Seda eriti lastel ja allergilistel täiskasvanutel. Raskematel juhtumitel võib esineda kõhulahtisust, oksendamist, palavikku.

Sinivetikad
Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui bakteritele iseloomulikke jooni.

Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki, Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid. Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitainete rikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu.